Katuse tarbeomaduste säilitamiseks ja/või ennistamiseks tuleks järgida alljärgnevat juhendit:

 Katuse seisukorda tuleb kontrollida vähemalt kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Kui katusele koguneb lehti ja prahti, tuleb katust vajaduse korral puhastada tihedamini. Tähelepanu tuleks pöörata ka roosteplekkidele. Roostealtid kohad on need, kus kuivamine on rakendatud (valtsid) ning kuhu koguneb prügi (lehed, osad, jms.). Värvi ja plekipinna mehaanilised kahjustused võivad tekkida ka hooletus jää ja lume eemaldamisel ning oskamatu liikumisega katusel. Kui katusekattele on ette nähtud kaitsekiht, tuleb seda perioodiliselt puhastada orgaanilisest prahist ja vajadusel uuendada. Üheksal juhul kümnest kipuvad roosteprobleeme tekitama paigaldusjuhenditest mitte kinnipidamine.
 Katusealune ruum peab olema hästi ventileeritud vältimaks vee kondenseerumist metalli sisepinnale, mis soodustab pleki roostetamist ja ning mädaniku teket katuse kandekonstruktsioonidel. Saju- või kondensaadiveest põhjustatud niiskuse kogunemise kohti katuses saab kindlaks teha infrapuna kaameraga või soojusmaterjali niiskuse kontrollimisega selle elektriliste omaduste muutuse kaudu.
 Kontrollida tuleb katusekatte kinnitust ülespööretel räästal, kaitseplekkide korrasolekut, veerennide ja lehtrite puhtust ja liidete seisukorda seisukorda jne. Avastatud defektid tuleb viivitamatult parandada. Kasutatavad parandusmaterjalid peavad oma omadustelt sobima algmaterjalidega, tekitamata ebasoovitatavaid kõrval nähtusi.
 Kaitsekihi või värvitud pindade vigastused tuleb parandada sobivate korrosioonikaitsevärvide või katetega, jälgides ilmastikutingimuste sobivust.
 Küttelahenduse ja pleki korrosiooni vahel on olemas kindel seos. Õli, kivisöe, ning paljude teiste happeid tekitavate küttelahendustega on korstna ümbruse ja katteplekk 5 a. möödudes rooste laikudega. Peale seda on happelisel keskkonnal metallist jagu saada juba kerge. Seepärast soovitaks korstna ümbrusi regulaarselt värvides hooldada, ning korstnamütsid võiks olla valmistatud roostevabast terasest. Hind on küll kallim, kuid eluiga võrreldes tsingitud terasega kordades pikem. Kindlasti tasub kinni pidada tuleohutus nõuetest korstnate ehitusel.
 Läbiviikude: ankrud, kinnitid, torupüstikud, antennide läbiminekutele tuleb pöörata erilist tähelepanu ja kahtluse korral need lappida või tihendada. Lappimine ja tihendamine on vaid ajutine abinõu.
 Sammal katuse pinnal. Aja jooksul tungivad taimejuured läbi katusekatte ja katus hakkab vett läbi laskma.
 Rullmaterjalist katusekattes tuleb kontrollida ei oleks kohti, kus vesi võib tungida katte alla. Sellised kohad võivad talvel vee külmudes tõsiseid kahjustusi tekitada. Loikude olemasolu peale vihma. Loigud osutavad vett äravoolu poole suunava kalde puudumisele.
 Praod katusekatte pinnas. Tuleb selgitada, kas tegemist on juhuslikult või süsteemselt (nt. paneelivuukide kohal paiknevate) pragudega, pragude tihedus, pragude sügavus (kas läbivad ainult pealmist bituumenvõõba kihti, pealmist rullmaterjali kihti või kogu katusekatet).
 Mullid ja kerked. Neid on kõige hõlpsam avastada palava ilmaga, kui katusekatte alla kogunenud veeaur surub katusekatet lahti. Talvel külmaga muutub katusekate hapraks ja mullid võivad peale astumisel puruneda. Mullid tekivad tuulutuseta või puudulikult tuulutatud katusekatte all.
 Rullmaterjalist katusekatte võõpamine või täiendav katmine võib toimuda ainult rullmaterjali valmistaja soovituste kohaselt.